Kanadas kasvanud: lapsepõlv ja noorus Kanada eestlaste mälestustes

Aino sündis ja kasvas üles Ontarios, Londonis. Kuigi Londoni eestlaskond polnud eriti suur, olid sealsed eestlased tegusad – ka Aino vanemad. Ema Aksella oli mitme näituse ja kirjandusteemalise ürituse korraldaja. Isa Osvald laulis kooris, oli Londoni Eesti Seltsi juhatuses ja raamatu “Eestlased Londonis 1949-1979” peatoimetaja. Aino kasvas üles kahe õega, Asta ja Käbiga. Nende kodu oli eestikeelne ja -meelne.
Laupäeviti käis Aino Londoni eesti koolis, mille lõpetas kiitusega. Suved veedeti Seedrioru suvekodus. 1967 taaselustati Londonis gaidliikumine – ka Aino astus gaidrühma “Endla”. 1970 oli Aino üks Londoni Eesti Noorte Organisatsiooni asutajatest, kus temast sai kirjatoimetaja. Kitchener-Waterloo-London rahvatantsurühm loodi eesmärgiga esineda 1. Ülemaailmsete Eesti Päevade valguspeol 1972 Torontos. See oli Ainole suur elamus, kuna KWL rühm esines omaette ka College St. Eaton’i kaubamaja ees.
Ülikooli minekuks kolis Aino Torontosse, kus astus kohe Vanemgaidide Koori, lauldes seal mitu aastat. Ta liitus Eesti Naisüliõpilaste Seltsiga ja on seal siiani tegev. Aino on kuulunud Kotkajärve Metsaülikooli juhatusse, kavandades selle iga-aastaseid programme. Kuna MÜ “kontor” asus Aino pere aadressil, tegi ta ka palju administratiivtööd. „Estonia“ koori teisel tegevusaastal astus Aino selle ridadesse ja laulis kooris aastakümneid. 1984 tegi koor reisi Pühale Maale, mille peakorraldajaks Aino oli. Nüüd, pensionieas, on ta vabatahtlikuks VEMU juures tegutsevates Laenuraamatukogus ja Bibliograafia Klubis, mille üheks asutajaks ta ema oli.
Aino omandas Toronto Ülikoolis bakalaureuse kraadi sotsioloogias. Ta on töötanud tööalanõustajana riigivalitsuse juures ja Ryersoni Ülikoolis, kus tema õlgadele langes hiljem ka administratiivne vastutus.

Sündis 1966. aastal Torontos eesti põgenike peres. Ta käis eesti koolis ja lõi kaasa skaudiliikumises. Külastas esimest korda Eestit 1979. aastal. 1989 lõpetas Toronto Ülikooli ajaloo erialal. Teda mõjutas tugevalt osalemine Eesti Muinsuskaitse Seltsi suvemalevas 1989. aastal, millele järgnes õpinguaasta Tartu Ülikoolis (1990–91).
Pärast doktorikraadi omandamist University College Londonist 1996, kolis ta Eestisse, kus asus õppejõuna tööle Tartu Ülikoolis. 2000 sai temast Eesti Välispoliitika Instituudi asutaja ja director kuni 2013. aastani. Aastast 2004 oli Andres Tartu Ülikooli politoloogia osakonna (praegune Johan Skytte poliitikauuringute instituut) korraline professor. 2017. aastal valiti ta Toronto Ülikooli Elmar Tampõllu nimelise eesti õppetooli hoidjaks ja ajalooprofessoriks.
Andrese esimene raamat oli The Radical Right in Interwar Estonia. Tema teist teost, A History of the Baltic States, on tõlgitud kaheksasse keelde.
Andres on olnud Balti Uuringute Edendamise Ühingu (AABS) president ja Avatud Eesti Fondi juhatuse esimees. Ta on kuulunud mitmetesse toimetuskolleegiumitesse ja rahvusvahelistesse nõuandvatesse kogudesse. Talle on omistatud Eesti Vabariigi teaduspreemia humanitaarteaduste alal ning Baltic Assamblee teaduspreemia. Ta on Balti Kaitsekolledži auliige.
Andres kommenteerib sageli rahvusvahelist poliitikat meedias.

Ta abiellus Tallinnas Johanna Heliniga ja neil on kaks last, kes kasvasid üles Viimsis.

Elin Kaia Marley sündis Torontos 1983 a ktiivsesse eesti perekonda. Lapse ja nooruspõlve veetis ta Beaches rajoonis, suure rohelise pargi vastas ja jalutuskäigu kaugusel Ontario järvest. Tänu vanematele, vanavanematele ja suurele õele oli koduseks keeleks alati eesti keel. Koolis õppis inglise ja prantsuse keelt, käies French Immersion programmis. Eesti tegevusi oli peale kooli palju: Rajaleidjate hellakesed ja gaidid, Kungla rahvatants, lasteaed ja eesti kool, Peetri kiriku pühapäevakool ja leer, Ritmika võimlemine, hiljem ka Kõla orkester, LEEK laulugrupp, rahvatantsu õpetamine… Suviti käis Jõekääru ja Kotkajärve laagrites, nautides sõpru ja loodust. Ka esimesed töö- ja noorte juhtimise kogemused sai ta sealt.

Tihedasse graafikusse mahtus ka mõni tegevus, mis polnud eestlusega seotud: ujumine jm kooli sprodialad, Harbourfronti tsirkuse- ja tenniselaagrid ja palju muud põnevat. Peale keskkooli läks Elin Guelphi ülikooli antropoloogiat ja prantsuse keelt õppima, sealt edasi Oslo ülikooli magistrikraadi tegema. Tööelus leidis Elin palju võimalusi õues ja looduses töötamiseks.

Alates 2010. aastast ta on töötanud kui School Garden Educator, õpetades lastele peenarde pidamist ja köögiviljade kasvatamist, uurides koos lastega, kuidas taimed kasvavad, kust tuleb meie söök ja mis elukad peenras veel elavad. Elin osaleb ka teistes õuesõppe programmides High Park´is ja Kortright Centre’is. Vabal ajal meeldib Elinile murdmaad suusatada, matkata, süüa teha (eriti peale laupäevast turulkäikut!), kitarri mängida ja rahvatantsu tantsida.

Tema vanemad lahkusid Eestist 1944. aastal kumbki eri teed pidi. Nad abiellusid Rootsis 1950, saabusid Kanadasse 1951 ja rajasid oma kodu St. Catharines’is, kus sündisid Elle (1952) ja tema vend Vello (1955). Elle õppis mitmes St. Catharines’i maapiirkonna algkoolis, kuna ükski neist ei olnud piisavalt suur, et vastu võtta väikest lisanduvat õpilasrühma järgmisse klassi. Ta lõpetas Beamsville District High School’i vaid nelja aastaga, sest ta võeti vastu Brocki ülikooli vastloodud 12. klassi programmi, kuhu said kandideerida õpilased, kes suutsid tõestada oma küpsust ja vahele jätta 13. klassi. Pärast vaheaastat sotsiaaltöö õpinguid Waterloo Lutheran University’s (praegune Wilfrid Laurier University) lõpetas Elle Brocki ülikooli, omandades bakalaureusekraadi psühholoogias ja sotsioloogias (topelteriala).
Kuna peeti « inimeste inimeseks“, saadeti ta tööintervjuudele müügi valdkonnas. Elle kolis Torontosse 1974 ning töötas ettevõtetes Victor Business Machines, Robin Hood Multifoods ja A. S. May Food Brokers. 1. Ülemaailmsetele Eesti Päevadel 1972 kohtus ta oma tulevase abikaasaga ning abiellus Mart Rosenbergiga 1975. aastal. Ta veetis mõned aastad kodus, kasvatades poegi Priitu, Taavot ja Markust ning aidates sõpru lastehoiu korraldamisel. 1990. aastate alguses omandas Elle topeltlitsentsi investeerimisfondide ja kindlustuse alal ning pälvis Certified Financial Planner’i ja Elder Planning Counsellor’i kutsetunnistused.
Elle’i vabatahtlik tegevus on keskendunud eelkõige Eesti kogukonnale. St. Catharines’is osales ta eesti koolis, gaidides, laagrites, rahvatantsus ja võimlemises ning valiti Folk Arts Festivalil Miss Estoniaks. Torontos osales ta rahvatantsus ja võimlemises ning oli pikka aega juhatuse liige ja president Eesti Lasteaias, Toronto Eesti Seltsi Täienduskoolis ja Toronto Eesti Naisseltsis (hilisema nimega Jõekääru Suvekodu Selts). Praegu on ta nii Eesti Kodu kui ka Toronto Eesti Seltsi juhatuse laekur.
Ka Elle reisid on suuresti seotud Eestiga. Koos Edgar Marteni ja Reet Lindau-Voksepaga juhtis ta Toronto eesti kooli lastekoori reise laulu- ja tantsupidudele ning Lääneranniku Eesti Päevadele. Laulu- ja tantuspeole järgnes ringreisimine Eestis, et pakkuda lstele võikalust kogeda kodumaa ajalugu, geograafiat ja kultuuri. Mart ja Elle reisivad endiselt palju ning tänu kaasaegsele tehnoloogiale saavad ka sel ajal töötada.

Sündis 1963 Tallinnas. Pärast ühisgümnaasiumi lõpetamist õppis Tartu Ülikoolis inglise keelt ja kirjandust (lõpetas 1989), kuna nõukogude ajalooõpetus ei tundunud usaldusväärne. Kavatses õpetajaks hakata, kuid läks teisiti. 1987 oli ta abiellunud Tallinna Tehnikaülikooli lõpetanud inseneriga. 1980-ndate lõpus lahkuti Eestist, et päästa abikaasa Toomas Nõukogude armeesse minekust. Poolteist aastat elati Rootsis, kuhu oli sõja ajal sattunud Ene onu. 1991 rännati edasi Kanadasse, kus olid abiks Toomase sugulased. Ehkki alguses oli soov millalgi tagasi Eestisse minna, on Kanadast nüüdseks saanud nende kodu, kus sündisid ka tütred Mari ja Kirke – mõlemad kasvanud eesti vaimus.
1991-2025 töötas Toronto Eesti Ühispangas (täna Northern Birch Credit Union), kus liikus karjääriredelil hoogsalt üles ja täitis erinevaid kohustusi. Õpetas 13 aastat Toronto eesti koolis, viimasel aastal juhtis gümnaasiumi. Oli Toronto Eesti lasteaia laekur. Kuulus Kanada Eestlaste Ajaloo Komisjoni, olles 3-köitelise “Eestlased Kanadas” üheks toimetajaks.
Avaldanud lugusid “Eesti Elus” ja raamatu “Minu Kanada”. Eesti keele ja kultuuri hoidmine Kanadas ja suhted kodumaaga on talle väga tähtsad. Nii sai temast Eesti meeskonna tugiisik 2017.aastal Torontos toimunud Invictus Games´il, mis tuletas äraspidiselt meelde pere Eestist lahkumise põhjust: siin, oma uues kodus, abistas Ene sõdureid, kes on esindanud Eestit NATO vägedes.

Sündinud Pärnus 1943. aastal. Ema oli kooliõpetaja, perekonnas olid mitmed haridutegelased. Lapsepõlv möödus Tõstamaa mõisas, kus ema oli koolidirektor. Lõpetas Pärnu Koidula Gümnaasiumi ja läks edasi õppima Tallinna Ülikooli algklasside metoodika ja psühholoogia osakonda. Oli kauaaegne Viimsi Keskkooli õpetaja, kust lahkus 1992. aastal pärast 29 aastast tööpraktikat. Kolis Kanadasse perekondlikel põhjustel, et olla oma lastelastele toeks. Alustas peatselt, 1992. aasta sügisel, tööd Toronto Eesti Seltsi Täienduskoolis, kus tegutses 33 aastat. On pälvinud Eestlaste Kesknõukogu Kanadas teenetemärgi ja 2025. aastal Eesti Vabariigi Haridus- ja Teadusministeeriumi elutööpreemia.

Sündis 1942 Tartus, Eestis. 1944 põgenes perekond väikese paadiga Rootsi. Pärast kaht aastat põgenikelaagrites asuti elama Stockholmi. Alustas õpinguid eesti algkoolis Stockholmis. 1951 koliti Kanadasse. Lõpetas Willingdoni algkooli ja West Hilli keskkooli Montrealis ning McGilli ülikooli loodusteaduste bakalaureusekraadiga. Seejärel kolis ta aastaks Torontosse, et õppida Ontario College of Education. 1980te keskpaigas asus õppima Concordia ülikooli õhtuses magistriõppe programmis. Seejärle töötas Montrealis loodusteaduste õpetajana Greater Montreali Protestandi Koolivalitsuses ning hiljem Centennial College’is ja High School’is, kus temast sai loodusteaduste osakonna juhataja. Ta läks õpetajatööst pensionile 2010. aastal. 2019. aastal palus tema hambaarst tal hakata oma hambaarsti assistendiks. 2024. aastal, pärast viit aastat, läksid Hille ja tema hambaarst üheskoos pensionile.
Hille on elanud kahe kultuuri piirimail, olles kogu elu sügavalt seotud eesti kultuurieluga Montrealis ja mujal. Tegutsenud gaidluses mitmel tasandil. Ta on kirglik fotograaf, laulnud koorides, mänginud viiulit kooliorkestris ning võtnud klaveritunde Dagmar Kokkeri juures. Alastast 1966 osalenud mitmesugustel kunstikursustel (keraamika, siiditrükk, skulptuur, akvarell jm) ning osalenud arvukatel näitustel Montrealis, Torontos jm.
Hille armastab sporti ja on tegelenud korvpalli, võrkpalli, sulgpalli, teatejooksu, jäähoki ja iluuisutamisega. Juhendanud kooli jooksuvõistkondi. Nautinud mäesuusatamist, murdmaasuusatamist ja matkamist, kurlingut. 1960–2020 seotud rütmilise võimlemisega võistleja, esineja, treeneri, kohtuniku, administraatori ja juhina nii provintsi kui ka riiklikul tasandil. Esinenud FIGi gümnastraadadel, 1976 olümpiamängude avatseremoonial ning mitmetel ESTO festivalidel. Oli rütmilise võimlemise võistkonna juht ja varukohtunik 1988 Souli olümpial ning marssis Kanada koondisega ava- ja lõputseremooniatel. Arendas programme koos käsiraamatute ja videomaterjalidega, viis läbi treenerite sertifitseerimise töötubasid ja kohtunike kursusi, lõi võistluskavasid. Mängis olulist rolli Kanada Rütmilise Võimlemise Föderatsiooni loomisel 1970te alguses.

Sündis 1961 Torontos esimese generatsioonina Eestist sõja ajal lastena põgenenud vanematele. Lõpetas Thornhilli keskkooli ja õppis kolm aastat arhitektuuri Toronto Ülikoolis.

Lõpetas ka Toronto Eesti Seltsi Lasteaia, Alg- ja Keskkooli. Võimles Kalev Estienne’is ja tantsis Kungla rahavatantsurühmas, esinedes ESTOdel Baltimore’is, Stockholmis, New Yorgis ja Melbourne’is. Töötas Jõekääru laste suvekodus väikeste tüdrukute kasvatajana kolm aastat.
Südamelähedaseim on talle gaidlus. Ta on tegutsenud hellakeste juhina, Rajaleidjate lipkonna juhina, palju aastaid laaagrite ja esindusüksuste juhina ja praegu Välis-Eesti Gaidide Liidu peagaidina. Aastast 1989 töötas Toronto Eesti Ühispangas ametnikuna, laenu osakonnas ja investeeringute alal. On nüüd (uue nimega) Northern Birch Credit Union’is rahapesuga võtilemise valdkonna juht.

Sündinud 2003. aastal Helsingis, Soomes, soome emale ja eesti isale. Kasvas üles Eestis, õppis Viimsi Keskkoolis ning käis paar aastat laupäeviti soome keele tundides. 13-aastaselt kolis ta isa töövõimaluse tõttu Kanadasse ning selleks, et olla lähemal oma eesti vanavanematele, kes elavad Torontos juba Teisest maailmasõja järgsest ajast. Keskkooliõpingud läbis ta Harbord Collegiate Institute’is Torontos. Praegu on Kaisa lõpetamas bakalaureuseõpinguid Toronto Ülikoolis eetika, ühiskonna ja õiguse, soome uuringute ning keskkonnaeetika alal, olles ühtlasi õppinud vahetusüliõpilasena ühe semestri ka Kesk-Euroopa Ülikoolis Viinis.
Suved, mis on möödunud soome muusikasse ja kirjandusse süvenedes pere Soosme suvilas ning Eesti sõpru külastades, on pannud Kaisa tundma, et tal on justkui kaks identiteeti – eesti ja soome –, kuigi ta on elanud Kanadas juba üle kaheksa aasta. Torontos on Kaisa aktiivne eesti kogukonnas, osaledes üritustel ja tehes vabatahtlikku tööd: kirjutades artikleid ajalehele Eesti Elu, tehes foto- ja videoprojekte Estonian Music Weeki jaoks ning viimastel aastatel aidates kaasa ka kogukonnaürituste korraldamisel. Pärast ESTO 2025 valiti Kaisa ka Ülemaailmse Eesti Noortevõrgustiku (ÜENV) presidendiks, kus ta ühendab välismaal elavaid eesti noori, jagades neile uudiseid ja infot ning korraldades üritusi.

Sündis 1995 Torontos Kanada eestlasest isa ja Eestist pärit ema peres. Sai gümnaasiumihariduse nagu ka kõrghariduse Torontos, õppides etnomusikoloogiat Toronto Metropolitan ülikoolis. Lisaks teinud läbi Toronto Eesti Seltsi (TES) eesti lasteaia ja kooli aastatel 1998-2012. Tegutses mitu aastat aktiivselt gaidides. Kuulub TES juhatusse, on mänginud fagotti ja taldrikuid skautide ja gaidide puhkpilliorkestris Kõla, laulab segakooris Ööbik, Vana Andrese koguduse kooris ning kammerkooris Rõõm. Aastast 2022 töötab VEMUs, kus aitab korraldada üritusi, tõlgib ja kirjutab tekste, tegeleb sotsiaalmeedia jpm-ga. On seotud suurima VEMU ürituse, Estonian Music Weeki korraldamisega alates selle algusest 2018. Kati on Eestis veetnud peaaegu kõik suved, on väga hästi kursis sealse kultuurieluga, eriti muusikas toimuvaga, ja räägib suurepärast eesti keelt.

Marianne Melrose sündis Tallinnas 1987. aastal Katrin ja Jaakko Pettineni peres. 1990 kolis pere koos noorema õe, vanaema ja tädiga Torontosse. Marianne käis lapsena T.E.S. Lasteaias, Algkoolis, Keskkoolis ja Gümnaasiumis ning tegi mitu aastat iluvõimlemist. Suveti käis ta Jõekääru laagris. Marianne on töötanud õpetajana T.E.S. Lasteaias, Algkoolis ja Keskkoolis ja olnud kasvatajaks Jõekääru ja Seedrioru laagrites. Ta on Korp! Indla liige ja praegune abi-esinaine.
Marianne on terve elu kirjutanud luulet, mida on avaldatud ka ajalehes Eesti Elu.
Marianne elab oma mehe ja kahe tütre, Aila-Mari ja Annaliisiga, Torontost veidi põhjapool.

Sündis Torontos 1966. aastal Helma ja Ülo Jürima peres. Mihkel oli 44-aastastele vanematele meeldivaks üllatuseks, sest peres oli juba kaks last – 9-aastane Madis ja 7-aastane Malle.
Ülo Jurima oli Eesti kogukonnas väga aktiivne kõiges, mis puudutas poliitikat. Ta pidas oluliseks, et kodune keel oleks eesti keel ja lapsed osaleksid eesti tegevustes: eesti kool, Kalevi hundupojad ja skaudid ning Seedrioru suvelaager.
Mihkel jäi hiljuti pensionile pärast pangatööd. Ta on töötanud ka ärianalüütikuna ning projektijuhina personalihalduse ja palgaarvestuse IT-osakonnas. Ta on abielus, tal on kaks täiskasvanud last, Jaan ja Etta.
Pensionipõlves naudib Mihkel vabatahtlikku tööd Ehatare puhkekodu juhatuses, kus tema ema elab rõõmsalt 104-aastasena. Mihkel on uhke selle üle, et ta helistab emale ja külastab teda regulaarselt. Samuti meeldib talle osaleda VEMU kirjutajate klubis, kus ta harjutab paremaks kirjutajaks saamist. Eriti rõõmustab teda see, kui ajaleht Eesti Elu avaldab mõne tema loo.

Kasvasin eestimeelses ja -keelses peres Torontos. Mu isa oli kauaaegne Eesti koolide juhataja ja aktiivne kogukonnategelane. Minu peres on neli täiskasvanud last ja vanaema suureks rõõmuks ka kümme lapselast.

Vabatahtlik töö on eesti kogukonna säilitamisel Kanadas keskse tähtsusega – aastakümnete jooksul olen pühendanud enamuse vabast ajast sellele. Olen Eestlaste Kesknõukogu Kanadas (EKN) esinaine, kauaaegne juhatuse liige ja Üleilmse Eestlaste Kesknõukogu juhatuse liige. Tegutsen aktiivselt Toronto eesti lasteaia abijuhatajana. Kuulun Korp! Filiae Patriaesse. Olen laulnud Estonia kooris ja T.E.A. Segakooris Ööbik. Aastakümneid tegutsesin EELK Toronto Peetri kiriku nõukogus ja juhatuse liikmena.

Lõpetasin Toronto, University of Western Ontario ja Yorki ülikoolid ning Ontario Principals Council koolijuhtimise kõrgkursused. Olen töötanud koolitaja, õpetaja, koolidirektori ja osakonna juhatajana Ontario Haridusministeeriumis. Olin Toronto Ülikooli haridusteaduskonna (OISE) rahvusvaheliste õppekavade koostaja ja õppejõud ning Faculty Advisor, Master of Education programmis.

Olen üle 35 aasta osalenud erinevates Kanada ja Eesti vahelistes haridusprojektides, viimati 2025 sügisel 23 Eesti haridusjuhtide koolituse korraldamises Ontario haridusasutustes.

Esindan Kanadat välisministeeriumi üleilmsete eestlaste koostöökomisjonis. Ülemaailse Eestlaste Kesknõukogu (ÜEKN) juhatuse liikmena ja selle välispoliitika toimkonna juhina korraldasin kõrgetasemelised julgeolekukonverentsid Stockholmis (2022) ja Helsingis (2024) ning koos välisministeeriumiga ESTO 2025 üleilmsete eestlaste võrgustike päeva. 2019. aasta ESTOl olin ÜEKNi Rahvuskongressi peakorraldaja.

Aastal 1990 valiti mind Kanada saadikuna Eesti Kongressi.

Suure osamu tegevustest moodustab koostöö Eesti valitsuse ja diasporaa organisatsioonidega eestluse hoidmiseks ja edendamiseks välismaal. Isiklikul tasandil on hästi tore kohtuda uute huvitavate inimestega.

Vabal ajal harrastan klaverimängu, joogat, ujumist ja kepikõndi.

Sündis 1960 Torontos Leili ja Jaan Tertsi peres, seltsiks vanemale vennale Andresesele. Eesti ühiskonnas aktiivsed vanemad olid Silvile eeskujuks: Eesti Maja, Vana-Andrese kirik ja Kotkajärve olid neile kui teine kodu. Silvi oli üks esimesi Toronto Eesti Seltsi Lasteaia lapsi. Järgnesid T.E.S. Täienduskool ja Keskkool, mille ta lõpetas cum laude. Lõpueksamil kirjutas Silvi, et lubab hoida eestlust ja eesti keelt ning võttis seda tõsiselt: juba järgmisel sügisel läks ta eesti lasteaeda abi-õpetajaks, oli seal 23 aastat õpetaja ja mitu aastat abi-juhataja. Järgnes õpetamine TES kooli erinevates astmetes ja viimaks kõigi astmete juhatamine. Silvi oli koolides tegev 43 aastat.

Lapsest peale osales gaidluses: olnud Eesti Gaidide Maleva Kanadas juhataja, kuulub Välis-Eesti Gaidide Liidu juhatusse, on Eesti Skautide ja Gaidide Maleva Kanadas vanem, ülendati gaideriks eluaegse töö eest. Gaidluse ja skautluse kaudu kohtas ta ka oma USAs sündinud abikaasat Erik Verderit. Pulmad peeti Torontos 1980 ja neile sündis kaks poega, Vello ja Margus. Kodus räägiti eesti keelt. Erik suri ootamatult 2024, misjärel Silvi kolis oma linnatagusest kodust Ida-Torontos asuvasse Eesti Kodusse, kus ta naudib saunaõhtuid ja ujulat. Suved veedab suvilas järve ääres, looduse keskel.
Kuulub Korp! Amicitiasse ja Toronto Vana-Andrese koguduse nõukogusse. Silvi lõpetas Seneca College’i alushariduse alal, töötas aastaid väikelaste õpetajana ja kohaliku Kanada lasteaia juhatajana. Hiljem hakkas huvituma arvutimaailmaast ja on 25 aastat töötanud firmas HR.com.

Sündis Eestis 1942. aastal. Põgenes koos vanematega 1944 vaevu merekõlbliku paadiga Rootsi. Elati Väse linnakeses Lõuna-Rootsis, kus omandas ladusa rootsi keele, rääkides Värmlandi murret. 1950 emigreeruti ta Kanadasse ja elati mitu aastat Torontos üürikodudes, kuni vanemad ostsid maja Huroni tänaval. Seoses kõrvalasuva kooli ümberehitusega oli perekond sunnitud oma maja müüma ning kolima North Yorki, kus Vello õppis Bathurst Heights Collegiate’is. Sealt suundus edasi Toronto Ülikooli keemiatehnika erialale. Pärast ülikooli lõpetamist töötas kaks aastat Sarnias ettevõttes Imperial Oil. Omandas seejärel ärijuhtimise magistrikraadi Western University´s. Töötas 25 aastat Du Pont Canada’s, seejärel Ontario Clean Water Agency’s ning lõpuks Royal Group Technologies’is.
Vello on olnud innukas mäesuusataja ning entusiastlik suvilapidaja Georgian Bay ääres, kus talle meeldib paadisõit, kalapüük ja purjetamine. Pärast pensionile jäämist reisis palju, külastades korduvalt Eestit ja Rootsit ning ka Islandit, Suurbritanniat, Austraaliat ja Uus-Meremaad. Üheks tema lemmikharrastuseks on aiandus – tal on üsna suur tagaaed, mis hoiab teda tegevuses aasta ringi.
Tegutsenud vabatahtlikuna Kanada Eesti Keskarhiivis ning VEMU Bibliograafia Klubis, kus tema üheks tema ülesandeks oli touhut suure filmikogu sorteerimine ja kirjeldamine.